Dolomiitide motoreis 2026 – 13 päeva mootorrattaga läbi Alpide

Mootorrattaga Münchenist Alpidesse – reis algab sealt, kus algavad head teed

Meie jaoks algas reis tegelikult juba Eestis.

Mootorrattad sõitsid Münchenisse Motovedu transpordiga ning meie saime neile seal järele minna. See tähendab üht väga olulist erinevust võrreldes sellega, kui alustada kogu reisi Eestist mootorrattaga – esimesed pikad transiidipäevad jäävad ära.

Lend Münchenisse, varustus selga, rattad terminalist kätte ja puhkus võib alata.

Esimestel kilomeetritel on alati natuke teistsugune tunne. Kodused tegemised on veel kusagil kuklas, ratas tahab uuesti harjumist ja grupp peab leidma oma rütmi.

Aga kui München hakkab tahavaatepeeglisse kaduma ja horisondile ilmuvad esimesed mäed, muutub kõik.

Reis algab sealt. kus algavad head teed!.

Grossglockner mootorrattaga – esimene tõeline Alpide sõidupäev

Esimese suure mägede elamuse eest hoolitses Grossglockner Hochalpenstraße.

Grossglockner ei vaja motomatkajale ilmselt väga pikka tutvustust. See on üks neist teedest, mida oled enne sõitu kümnetel fotodel näinud, aga mis päriselus töötab ikkagi.

Kurv kurvi järel. Kõrgemale tõustes muutuv loodus. Vaated, mille pärast tahaks iga mõne kilomeetri järel uuesti peatuda.

Ja just siin hakkab tekkima esimene probleem, mis saadab sind Alpides terve reisi – kaardil võib päev tunduda täiesti mõistliku pikkusega, aga ükski navigatsioonirakendus ei arvesta aega, mille veedad lihtsalt kusagil tee ääres seistes ja mägesid vaadates.

Grossglockneri järel liikusime edasi Lienzi poole. Esimene korralik sõidupäev oli tehtud ja tunne oli selge: nüüd läheb reis päriselt käima.

Staller Sattel ja Lago di Braies – esimene kohtumine Dolomiitidega

Järgmine päev viis meid Austria poolt Itaaliasse.

Üks päeva pärleid oli Staller Sattel – kitsas mäekuru, kus liiklus toimub lõiguti ainult ühes suunas. Juba see muudab sõidu kuidagi eriliseks. Ootad oma võimalust, tee avaneb ja mõneks ajaks tundub, nagu oleks terve mäekuru sinu päralt.

Sealt edasi tuli Lago di Braies.

See ei ole kindlasti koht, kuhu minna lootuses olla ainus inimene järve ääres. Aga vahel on turistirohke koht turistirohke väga heal põhjusel.

Sinakasroheline vesi, järve ümber kerkivad mäed ja täiesti ebareaalne taust.

Mootorrattareisi puhul ongi huvitav, kuidas ühe päeva sisse võivad mahtuda täiesti erinevad maailmad – hommikul keerad kümneid kilomeetreid mööda mägiteid ja mõni tund hiljem jalutad ühe Itaalia kuulsaima mägijärve ääres.

Aga Braies oli alles soojendus.

Dolomiitide mäekurud – Passo Giau, Falzarego, Gardena ja Sella

Kurv. Vaade. Kohv. Ja uuesti.

Dolomiitides ei ole tegelikult vaja iga päeva jaoks ühte suurt atraktsiooni välja mõelda.

Päev ise on atraktsioon.

Sõidad ühe kuru üles, teiselt poolt alla, peatad väikeses kohvikus espresso jaoks ja märkad kümne minuti pärast kaarti vaadates, et järgmine suurepärane tee algab peaaegu sealsamas.

Passo Giau on üks neist kohtadest, mis jääb meelde isegi pärast seda, kui oled juba kümneid mäekurusid sõitnud.

Siis Falzarego, Gardena ja Sella piirkond. Igaüks natuke erinev.

Mõni kiire ja voolav. Mõni kitsas ning tehniline. Mõnes tahaks lihtsalt sõita, teises iga paari kurvi järel pildistamiseks peatuda.

Kõige parem hetk tuleb aga siis, kui lõpetad mõneks ajaks passide nimede meeldejätmise.

Sa lihtsalt sõidad.

Ees on sinu inimesed, tahavaatepeeglis järgmine ratas ja ümberringi mäed. Sellistel hetkedel ei ole väga palju rohkem vaja.

Passo San Boldo – mäekülge peidetud serpentiinid

Kui Dolomiitides on palju teid, mis avaldavad muljet vaadetega, siis Passo San Boldo teeb seda inseneritööga.

Mäekülge rajatud kitsad tunnelid ja serpentiinid näevad juba kaardil kummalised välja. Kohapeal veel rohkem.

Tegemist ei ole tingimata piirkonna kõige kiirema või pikema sõiduteega. Aga kindlasti ühega neist, mida hiljem meenutad.

Motoreisi parimad kohad ei olegi alati need, kus saad kõige rohkem kallutada.

Kes otsustas siia tee ehitada? Ja kui hea, et ta seda tegi.

Passo Manghen – sest motoreis ei lähe kunagi päris plaani järgi

Edasi ootas meid Passo Manghen.

Üks metsikuma iseloomuga teid kogu reisil – kitsam, vaiksem ja hoopis teise tunnetusega kui kuulsamad Dolomiitide mäekurud.

Ja just Manghenist sai ka üks neist kohtadest, mis jääb meie reisi loosse natuke teisel põhjusel.

Sest ükskõik kui põhjalikult marsruuti planeerida, motoreisil tuleb alati ette midagi, mida plaanis ei olnud. Seekord tuli oma väike seiklus Manghenil.

Sellised hetked ei tundu alati samal sekundil reisi kõige toredama osana. Hiljem on aga tihti just need lood, mida kõige rohkem meenutatakse.

Kõik sai lõpuks lahendatud ja reis läks edasi. Nagu reisid ikka.

Lago di Carezza ja mootorrattaga Garda järve äärde

Pärast Manghenit viis tee meid taas täiesti teistsugusesse maastikku.

Lago di Carezza oli järjekordne koht, kus tuli rattad hetkeks seisma jätta.

Dolomiitide järvedel on mingi kummaline anne näha fotodel peaaegu liiga ilusad välja – ja siis avastad kohale jõudes, et päris elus on veel parem.

Sealt edasi hakkas maastik tasapisi muutuma. Kõrged mäed jäid meie ümber, kuid õhk muutus soojemaks ja lõpuks hakkasime laskuma Garda järve suunas.

See üleminek on motoreisil eriti äge. Hommikul oled mägedes. Õhtul istud Garda ääres.

Ja kiirustada ei ole kuhugi.

Puhkepäev Garda järve ääres

Garda ääres olime kaks ööd ja üks päev oli teadlikult jäetud puhkamiseks.

Pärast mitut järjestikust pikka sõidupäeva oli seda vaja.

Motoreisi planeerides on väga lihtne teha viga ja täita iga päev kilomeetritega. Kaardil tundub ju alati, et "siia mahuks veel üks mäekuru".

Aga hea reis ei ole läbitud kilomeetrite võistlus.

Vahel on vaja hommikul lihtsalt aeglasemalt ärgata. Mitte panna kohe sõiduvarustust selga. Jalutada. Süüa. Istuda kohvikus. Vaadata järve.

Ja lasta eelmistel päevadel natuke kohale jõuda.

Garda oli selleks ideaalne. Sest järgmised mäed juba ootasid.

Passo Gavia mootorrattaga – Garda järvelt tagasi kõrgmäestikku

Pärast puhkepäeva keerasime rattad uuesti põhja poole. Ees ootas Passo Gavia.

Kui mõned Alpide kuulsad kurud on laiad ja perfektse asfaldiga, siis Gavia võlu on teistsugune.

Kitsam tee, dramaatiline maastik ja tunne, et oled jälle päriselt mägedes.

Mida kaugemale Garda soojusest jõudsime, seda rohkem hakkas kogu reis uuesti iseloomu muutma.

Itaalia hakkas tasapisi Šveitsiks saama. Dolomiitide teravate mäetippude asemel jõudsime järgmisse peatükki.

Bernina Pass, Splügen ja San Bernardino – mootorrattaga läbi Šveitsi Alpide

Bernina Pass oli ideaalne sissejuhatus Šveitsi.

Pikad vaated, kõrgmäestik ja hoopis avaram maastik. Kui Dolomiidid on intensiivsed – üks kurv, üks mäesein ja üks vaade teise otsa –, siis Šveits annab kohati rohkem ruumi.

Aga mootorrattaga igavaks ei lähe.

Bernina järel tulid Splügen ja San Bernardino.

Splügeni serpentiinid on täpselt sellised, mida mootorrattur Alpidesse otsima tuleb. Vahel vaatad ülevalt alla ja näed tee järgmisi lõike enda all kokku voldituna.

Ja siis tuleb neid kõiki sõita.

Üles. Alla. Ja suure tõenäosusega tahaks pärast kohe uuesti.

Locarno – palmipuud keset Alpide motoreisi

Üks selle marsruudi võlusid oli kontrast.

Ühel hetkel oled kõrgel mägedes ning mõne tunni pärast jõuad Locarnosse, kus järv, arhitektuur ja peaaegu vahemereline õhkkond tekitavad tunde, et oled jälle täiesti teisel reisil.

See ongi üks põhjuseid, miks me ei tahtnud ehitada reisi ainult kuulsate mäekurude nimekirja ümber.

Hea motoreis vajab rütmi.

Mäge. Linna. Kiiret teed. Aeglast teed. Kohvi. Head õhtusööki. Mõnda ootamatut peatust, mida ei olnud algselt üldse plaanis.

Ja järgmisel hommikul jälle mäge.

Gotthard ja Tremola – Šveitsi legendaarne vana mägitee

Šveitsis ei saanud loomulikult mööda ka Gotthardist. Eriti tahtsime aga sõita vana Tremola teed.

Munakivisillutis, tihedad serpentiinid ja tunne, nagu sõidaks korraks tagasi aega, mil Alpide ületamine tähendas midagi hoopis muud kui tänapäevast tunnelit.

Tremola ei ole koht, kus rekordit sõita. Ja pole vajagi.

Seal tuleb vaadata, kuhu sõidad, võtta rahulikult ja nautida seda, kui erinev võib üks mäekuru olla kõigest sellest, mida eelnevatel päevadel kogesid.

Seejärel Nufenen, Grimsel ja Susten.

Selleks hetkeks olid mäekurud saanud juba meie tavaliseks tööpäevaks. Ainult et tegemist oli päris hea töökohaga.

Mida 13-päevasest Alpide motoreisist õppisime?

Mis motoreisist lõpuks meelde jääb?

Pika motoreisi juures juhtub alati üks kummaline asi.

Esimestel päevadel tundub, et aega on lõputult.

Siis tekib oma rütm. Hommikul varustus, rattad käima, päev teel, õhtul hotell. Järgmisel hommikul uuesti.

See muutub normaalsuseks.

Ja siis ühel päeval vaatad marsruuti ning saad aru, et München ei olegi enam väga kaugel.

Meil oli selja taga Austria, Itaalia, Garda, Šveits ja nii palju mäekurusid, et nende kõigi järjekorda oli juba raske meenutada.

Aga võib-olla polegi vaja.

Sest lõpuks ei jää reisist meelde GPX-fail.

Meelde jäävad hetked.

See üks ideaalne kurvide jada. Vaade, mille pärast kõik korraga tee äärde tõmbasid. Hommikune kohv enne esimest mäekuru. Mingi täiesti suvaline söögikoht, mis osutus ootamatult suurepäraseks.

Manghen. Garda õhtu. Ratas sinu ees järgmisse serpentiini kadumas.

Ja inimesed, kellega sa seda kõike jagasid.

Miks Motovedu selliseid reise teeb?

Motovedu sai alguse soovist lahendada väga praktiline probleem – kuidas viia mootorratas kiiresti sinna, kus päriselt sõita tahad.

Aga mida rohkem me ise reisime, seda selgemaks saab, et transport on ainult esimene osa.

Mootorratta võib Münchenisse viia veoautoga. Aga seda tunnet, kui sa sealt Grossglockneri poole keerad, veoautoga kohale ei toimeta.

Selle peab ise kogema.

Meie jaoks ongi motoreisi mõte selles, et võimalikult vähe väärtuslikku puhkuseaega läheks lihtsalt sihtkohta jõudmisele ja võimalikult palju sellele, mille pärast me kõik tegelikult mootorrattaga sõidame.

Headele teedele. Uutele kohtadele. Inimestele.

Ja lugudele, mida pärast veel kaua räägitakse.

Dolomiidid 2026 oli üks selline lugu.

13 päeva hiljem jõudsime tagasi Münchenisse. Rattad läksid transpordiga Eesti poole ja meie lennukiga koju.

Mõistlik inimene võiks pärast sellist reisi mõelda, et nüüd on mõneks ajaks mägedest küll.

Meie mõtlesime pigem: millal uuesti läheme?